Eesti digiriik on teinud üsna riskantse valiku OpenAI kasuks. Hiljutine Eesti.ai algatus ja riiklik plaan korraldada “tehisintellekti tiigrihüpe” toovad esile strateegilise, ent üksjagu murettekitava valiku: oleme valmis vahetama oma pikaajalise tehnoloogilise suveräänsuse lühiajalise kasvu ja kiire rakendatavuse vastu.
Riigi pragmatism on esmapilgul mõistetav. Eestil pole ei kapitali ega arvutusvõimsust, et treenida nullist sadade miljardite parameetritega tipptasemel keelemudeleid. Seetõttu on valitud otsetee, e-riigi, majanduse ja haridussüsteemi digitaliseerimise uueks mootoriks otsustati rentida Ameerika Ühendriikide tehnoloogiahiidude, peamiselt OpenAI, lahendusi.
Kuid siin peitub põhimõtteline oht: tehisintellekt ei ole pelgalt neutraalne taristu, nagu fiiberoptiline kaabel või serveripark. See on kognitiivne mootor, millesse on sügavalt sisse kodeeritud selle loojate kultuurilised väärtused, eelarvamused ja analüütiline loogika.
Selle lähenemisega võtab Eesti endale kolm kriitilist riski.
Süsteemne sõltuvus (vendor lock-in)
Sidudes riigi tuumikteenused ja sadade tuhandete kodanike ümberõppe ühe suletud välismaise ökosüsteemiga, anname võõrale korporatsioonile kontrolli oma digitaalse vereringe üle. Meie e-riigi edasine võimekus hakkab otseselt sõltuma Sam Altmani hinnapoliitikast, suletud uste taga tehtud arhitektuuri valikutest ja teenusetingimuste muutustest. Inimesed harjuvad sellega, jäävad sõltuvusse ja on hiljem raske ümber õpetada, kui midagi on nii juurdunud.
Suveräänsuse illusioon
Isegi kui meie andmed on kaitstud Euroopa Liidu GDPR-iga ja asuvad kohalikes serverites, ei ole nende põhjal otsuseid tegev ja teksti loov “aju” suveräänne.
Ohtlik monokultuur
Ühele teenusepakkujale panustades loome haavatava tehnoloogilise monokultuuri. Riskide hajutamine teiste USA mudelitega (nagu Google Gemini, Anthropic Claude) või, veelgi olulisem, Euroopa enda suveräänsete lahenduste (nagu Mistral AI) paralleelne integreerimine riiklikesse süsteemidesse aitaks vältida täielikku algoritmilist monopoli.
On silmatorkavalt vastuoluline, et riik, mis on end aastakümneid defineerinud digitaalse iseseisvuse kaudu, on riiklikul tasandil jäänud passiivseks üleeuroopaliste avatud lähtekoodiga algatuste nagu OpenEuroLLM, Aleph Alpha (Pharia-1-LLM-7B), TildeOpen LLM (TildeOpen-30B) jt toetamisel ja kasutuselevõtul. Tartu Ülikooli teadlased teevad küll asendamatut tööd eesti keele säilitamisel keele mudelite ajastul, kuid riigiaparaat eelistab valmis mootori ostmist kohaliku võimekuse süsteemsele arendamisele.
Lühiajaline efektiivsuse kasv ja lubatud 25-protsendiline hüpe SKP-s on ahvatlevad argumendid. Ent peame vaatama kaugemale. Kui riigi uue digitaalse vundamendi kognitiivse kihi omanik on täielikult välismaine tehnoloogiahiid, taandub meie paljukiidetud e-riik mugavaks administratiivseks kestaks võõra intellekti ümber.
Tõeliselt iseseisev digiriik peaks oma mõistust arendama, mitte seda pimesi rentima. Jälgima, et õpe oleks mitmekesine ja mitte ainult ühe operaatori põhine.
Viited ja lisalugemist
- HTM-i osakonnajuht: Tartu rahu võib mõjuda osale elanikkonnast keeruliselt, hea näide Eesti OpenAI valiku väärkasutusest ja sõltuvusest, kus kasutaja ei süvenenud loodud sisusse.
- Tehisintellekti ja masinõppe tehnoloogia riskide ja nende leevendamise võimaluste uuring (RIA, 2024)
- How can artificial intelligence be risky? (Tartu Ülikool)
- Tehisintellekti rakendamine kliendikesksuse toetamiseks riigiasutustes (Järvela, Edgar)
- Hiina Rahvavabariigi investeeringutest ning tehnoloogiate kasutamisest Eestile lähtuvad hübriidsed julgeolekuohud (Promm, 2024)
- Tehisintellekti kasutamise võimalused finantsarvestuses (Langus, Tarvi)